Epidemioloogid ütlevad meile, et COVID-19 ei olnud „must luik“. Meie eluajal tuleb ette pandeemiaid, mis on sama tõsised, kui mitte tõsisemad. Ja kui järgmine tuleb, on Hiina, Singapur ja võib-olla ka Vietnam paremini ette valmistatud, sest nad on sellest kohutavast kogemusest õppinud. Peaaegu iga teine riik, sealhulgas enamik G20 riike, on sama haavatavad kui COVID-19 saabudes.
Aga kuidas see võimalik on? Kas maailm ei võitle ju ikka veel sajandi hulleima pandeemiaga, mis on nüüdseks tapnud peaaegu viis miljonit inimest ja sundinud valitsusi kulutama umbes 17 triljonit dollarit (ja see arv kasvab) majandusliku kahju leevendamiseks? Ja kas maailma liidrid pole tellinud tippspetsialistidelt välja selgitada, mis nii valesti läks ja kuidas saaksime paremini teha?
Ekspertpaneelid on nüüd oma aruanded esitanud ja kõik ütlevad enam-vähem sama asja. Maailm ei kuluta piisavalt nakkushaiguste puhangute jälgimisele, hoolimata nende potentsiaalist pandeemiateks muutuda. Meil puuduvad strateegilised isikukaitsevahendite ja meditsiinilise hapniku reservid ning vaktsiinide tootmisvõimsuse varu, mida saaks kiiresti suurendada. Ja ülemaailmse terviseohutuse eest vastutavatel rahvusvahelistel agentuuridel puuduvad selged mandaadid ja piisav rahastamine ning nad ei ole piisavalt vastutustundlikud. Lihtsamalt öeldes ei vastuta keegi pandeemiale reageerimise eest ja seega ei vastuta ka keegi selle eest.
Kokkuvõte Chinadailyst
Postituse aeg: 29. okt 2021